Manfred Jahnke, vabakutseline teatrikriitik ja teatripedagoog (Saksamaa)
Olen näinud erinevat lasteteatrit ja kursis paljude maade arenguga selles vallas (näiteks Hollandis, Taanis või Rootsis), ent Eestis noorele publikule mõeldud teatrist ei teadnud ma midagi. Seetõttu rõõmustasin saadud kutse ning võimaluse üle näha lavastusi mitmel pool Eestis. Eeldasin enne eesti teatri struktuuri ja teatritegemisega tutvumist, et leian eest teatritraditsioonist ning lühikesest ajaloost tulenevaid probleeme. Arvasin nägevat vastuolusid suure vene “süsteemi” ning näiteks Hollandis, Šveitsis vm leiduva avatuse vahel. Siiski, minu peamine huvi oli saada üht-teist teada Eestist, eestlastest ning siinsest noortele suunatud teatrist.
Veetsin meeldivalt Turu, Praha ja Eesti kolleegidega aega, liikudes teatrist teatrisse, etenduselt etendusele, mis olid sama erinevad kui inimesed, kes kohapeal elasid. Tõsi, on siingi probleeme – finantsilisi, struktuurilisi, esteetilisi, kuid vähemalt on tegu samade raskustega, nagu teistes riikides: lasteteatri edu sõltub lavastaja ja näitlejate suhtumisest. Huvi lastele mängida ja teatud tasemega professionaalsed oskused loovad huvitavaid kontseptsioone ja põnevaid lavastusi.
Minu oletus raskuste vene ja lääne teatrivormide kokkupuute korral leidis kinnitust: nende kultuuride kokkupuutel tekivad lagunemised ning sünnivad põnevad eksperimendid – ida ja lääne traditsiooni ja esteetika vahel laiub suur kuristik. Ma usun, et eesti teatris leidub palju võimalusi nende kahe kultuuri tugevuste sulatamiseks. Oli põnev jälgida suure liikumise esimesi samme. Mulle see meeldis ja, mis veelgi olulisem, jään Eesti lasteteatri arengut jälgima.
Anna Ivanova-Brashinskaya, Turu Rakenduskõrgkooli Kunstiakadeemia nukukunsti õppetooli juhataja (Soome)
Suhtusin alguses festivalisse küüniliselt, isegi mitte küüniliselt, pigem praktiliselt. Tahtsin tundma õppida Soome naaberriigi kultuuri ning laste-, noorte ja nukuteatrit. Muidu ma ei oleks tulnud, sest olen lasteteatrist praeguseks kaugele jäänud. Rohkem huvitun “tavalisest” nukuteatrist, modernsest teatrist – etenduskunstid on mulle huvitavamad kui draamateater. Seega tulin siia kui õpetaja, kui inimene Soomest, kes tahab õppida tundma eesti kultuuri üldisemalt. Olin üsna avali nagu tavaliselt, püüdsin olla ootuste- ja lootustevaba, mis ka õnnestus.
Eneselegi üllatuseks olen veidi šokeeritud. Olen käinud paljudel rahvusvahelistel festivalidel, olnud žüriis ning ekspertkomisjonides valimaks rahvusvahelistel festivalidele lavastusi, ent ma ei ole kunagi osalenud rahvuslikul festivalil. Aga ma ei tabanud rahvuslikkuse tunnet – väikse riigi, kohaliku kultuuri tunnet. Leidsin eest rahvusvaheliselt avatud teatri, mis on nii mitmekesine ja erinev, et pole traditsioonidest kammitsetust, ei olda kinni tavapärastes vormides, oma koolis. Sain väga hea ülevaate lähenemistest, meetoditest, koolidest, ettevalmistustest, žanritest ning vormidest. Ainus, mis puudu jäi, oli nukukunst.
Üllatav oli aga huvi lasteteatri vastu ning see, et tegu oli küll tavalise, kuid värske teatriga! Kui noorteteatril üldse on mingid spetsiifilised tunnused, siis peaksid need olema seotud ainult värskuse, avatuse ja liikuvusega. Ja seda ma nägin siin – see oli tore!
Petra ŽámeÄníková, Praha teatri Minor stsenarist ja dramaturg (Tšehhi)
Olin erutatud ja põnevil saadud toreda pakkumise pärast osaleda žüriiliikmena mõnel välismaisel festivalil. Siiani olin seda teinud ainult Tšehhis ning mitte iialgi inglise keeles. Nii et siinkohal oli tegu millegi väga uuega. Kõige huvitavam oli mulle võimalus konstrueerida oma arvamus eesti teatri üldpildist ja arengust ning võrrelda seda tšehhi teatriga. Ja veel: et olen erialalt seotud lasteteatritega, võtsin festivali professionaalselt, lootsin saada inspiratsiooni uutest ideedest, leida uusi draamatekste, kohtuda huvitavate inimestega, luua sidemeid, leida sõpru... Nüüd võin ausalt öelda, et olen rahul. Minust on saanud suurim eesti laste- ja noorteteatri spetsialist ning see meeldib mulle väga. See on väga eriline ning erakordne kogemus ning mu kolleegid ahmivad õhku, kui kuulevad, kus ma käisin. Lasteteater ja eriti selle loojad kannatavad üldjuhul selle all, et pälvivad tähelepanu märgatavalt vähem kui täiskasvanutele mõeldud teater. Tihti juhtub, et seda vaadatakse kui teatud erilist distsipliini, erilist teatrivormi (nagu ooperit või balletti), mille kriteeriumid on teised. Seetõttu võivad eesti lasteteatri tegijad tunda suurt rõõmu festivalist, millele jagus nii publiku, meedia kui ka spetsialistide tähelepanu. See teeb nende töö tähtsamaks ning annab energiat. Leidsin nii mõnegi lavastuse olevat väga toreda ja huvitava ning tegu ei olnud “huvitava eesti teatri” või “huvitava lasteteatriga”, vaid lihtsalt hea teatriga. Selle hetke saabudes ei ole enam “lasteteatrit”, vaid sünnib teater, mis annab võrdväärselt tugeva teatrielamuse nii suurtele kui väikestele. Mul oli hea meel osaleda selles protsessis, olin rõõmus, et selline teater läheb Eestis inimestele korda.